libahunt

musta taeva koel üksik täht ja rajuilmad
purpurvarje heitleb unenäos
ümmargune kuu süütab sädelema silmad
pimedus on valgusega koos

sa ei näe kuis öös värvi muudan
kuis minust pageb ohvilambaid
sa ei näe kuis öös rohkem suudan
kuis kestab janu, kestab nälg

äkki vaikib kõik, läbi jaheneva õhu
vere lõhna ninna kannab tuul
seljataha jääb tapva rännukihu võlu
rinna rebestanud hõbekuul

sa ei näe kuis öös tühjaks voolan
kuis annan hinge, annan vere
sa ei näe kuis öös vaikselt koolan
kuis... libahunt on inimene...